Väljalt veel valgust jõi
eha punava suuga,
kui ühes määratu kuuga
õhtu su koju tõi.

Panid lumise pää
sülle kui linnupoja,
kulmudelt sulas jää
sõrmile nagu oja.

Ruttasid mööda kuust
nüüd on nii väsind jalad,
kukuvad unisest suust
lauale leivapalad.

Padjale langevad sajus
juuste käharad kaerad,
ühe silmaga naerad –
teine ju kinni vajus.

Üle kirikumäe
kellahelinaid kaikus
ja siis kumisev vaikus
hangele pani käe.

Oh seda õnnist und;
sina ja taevatähed,
tähtede keskel lähed –
oh seda ilusat und.

Oh seda ilusat und;
mägedel seisavad tuuled,
kuski on laulu, kas kuuled,
kuski on heledat lund.

Sinu kuukarva pääd
täis on mu käed ja süle,
midagi nimetult hääd
on meie ümber ja üle.

See on taevaselt vainult
lilleke külmas talves,
sellest võib rääkida ainult
kummardudes või palves.