Igatsevat, õrna viisi, üle vete kandis tuul.
Aga viisil polnud sõnu, polnud sõnu neiu suul.

Miks küll sõnu, armust helli,viis ei kanna, rind ei tea?
Süda, miks su häält ei kuule, sõnadeta laulma pean?

Olid sõnad, polnud viisi, noormees üksi luhal käis.
Öelge, kuhu, kallid sõnad, teie viisi tiivad jäid?

Tiivad, mis mu sõnu kannaks, milles süttiks meel ja rind.
Tule, ööbik, viisi looja, ammu, ammu ootan sind.

Leidsid sõnad kalli viisi, leidsid sõnad kalli viisi, 
                                                                     silmad leidsid teineteist.
Neid ja noormees käivad kaldal,  neid ja noormees ja õnn loob laule, 
                                                                     õnn loob ise laule neist.

Nüüd on viisid nüüd on sõnad, vaikne õnn käib kahe eel.
Ühest armust laule lendab helisedes kaugele.
Nüüd on viisid, nüüd on sõnad, vaikne õnn käib kahe eel.
Ühest armust laule lendab helisedes kaugele,
helisedes kaugele ja helisedes kaugele.