Ohoi sinda, rauda raiska,
rauda raiska, rähka kurja.
Liha sööja, luu pureja,
vere süütuma valaja!
Kust said kurja, kangeeksi,
üleliia ülbeeksi?

Hurjuh sinda, rauda raiska!
Tean ma sündi su sõgeda,
arvan algust su õela!

Käisid kolme ilmaneitsit,
taevatütarta tulista,
lüpsid maale rindasida,
soo pääle piimasida.
Üks see lüpsis musta piima,
sest sai rauda pehmeeda;
teine valgeta valasi,
sellest tehtud on teraksed;
kolmas see veripunasta,
sellest malmi ilma tulnud.

Ohoi sinda, rauda raiska,
rauda raiska, rähka kurja.
Ei sa siis veel suuri olnud,
ei veel suuri, ei veel uhke,
kui sind soossa solguteldi,
vedelassa väntsuteldi.

Hurjuh sinda, rauda raiska!
Tean ma sündi su sõgeda,
arvan algust su õela!

Susi jooksis sooda mööda,
karu kõmberdas rabassa,
soo tõusis soe jalusta,
raba karu käpa alta.
Kasvid raudased orased,
soe jalgade jälile,
karu käppade kohale.

Ohoi rauda, laukalapsi,
rabarooste, pehme piima!
Kes su küll vihale käskis,
kes pani pahalle tööle?

Surma sõitis sooda mööda,
taudi talveteeda mööda,
leidis soost teraksetaime,
raua rooste lauka alta.
Nii kõneles suuri surma,
taudi tappaja tähendas:
siin saab surma sepipada!
Mäe alla männikussa,
põllulla küla päralla,
talu aitade tagana:
siin saab surma sepipada,
siia ahju ma asetan,
siia tõstan lõõtsad laiad,
hakkan rauda keetamaie,
raua roostet lõõtsumaie,
rauda tampima tigedaks.

Rauda, vaene mees, värises,
jo värises, jo võbises,
kuulis kui tule nimeda,
tule kurja kutsumista.

Ohoi sinda, rauda raiska!
Ei sa siis veel suuri olnud,
ei veel suuri, ei veel uhke,
kui sa ääsilla ägasid,
vingusid vasara alla.

Taat see ahjulta ärises,
halliparda vommi päältä:
Rauda rasvana venikse,
ila kombel valgunekse,
veerdes alla ääsiilta,
voolates valutulesta.

Veel sa rauda pehmekene,
mis ka sind karastatakse,
terakseksi tehtanekse.
Toodi ussilta ilada,
musta maolta mürgikesta.
Ei see raud kuri olekski
ilma usside ilata,
mao musta mürkideta.

Taat see ahjulta ärises,
halliparda vommi päältä:
Varja nüüd vägeva Looja,
kaitse kaunike Jumala,
et ei kaoks see mees koguni,
hoopistükkis ema lapsi,
Looja loodusta elusta,
Jumala alustatusta.
Uued ajad. Uued jumalad.
Kahurid, lennukid, kuulipildujad,
tankid, lennukid.
Uus raud ja teras,
uhiuued targad, täpsed, vägevad
tapjad, automaatsete sihtimisseadmetega,
tuumalaengut kandvad,
tõrjerelvadele kättesaamatud
raketid.
Noad, odad, kirved, taprid,
saablid,
lingud, tomahawkid, bumerangid,
rangid, ammud nooled, kivid,
kaikad,
küüned, hambad, liiv ja sool,
tuhk ja tõrv, napalm ja süsi.

Uus ja kõige kaasaegsem tehnika,
elektroonika viimane sõna,
valmis liikuma igasse punkti, kõrvalekaldumatult
sihti tabama,
peatama, rivist välja lööma, hävitama,
võitlusvõimetuks tegema,
haavama, teadmata kaotama,
tapma,
tapma raua, terase, kroomi, titaani,
uraani, plutooniumi
ja paljude teiste elementidega!

Ohoi sinda, rauda kurja,
mõõka sõja sünnitaja,
rauda rähka, kulda kilpi,
sina teras, nurja tõugu!

Hurjuh sinda, rauda raiska!
Oleme ühesta soosta,
ühest seemnest me siginud,
sina maasta, mina maasta,
musta mulda me mõlemad,
ühe maa pääl me elame,
ühe maa see kokku saame,
maad meil küllalt siis mõlemal.